48. päev Denveris - esmaspäev

Pildil: Selle õunapiruka sõin tegelikult eelmisel õhtul õhtusöögile lisaks. See on ka ostetud samast kohast, kus kõik need õhtusöögid, kus õhtusöögiks on pool kana. Õunapirukas oli väga hea.

Pildil: Täna käisin jälle Denveri loodus - ja teadusmuuseumis. Muuseumihoone nurgal on selline skulptuur. Täna oli muuseumis päev, kus külastajad pääsesid tasuta muuseumi ja seepärast ma sinna muuseumi uuesti läksingi.

Pildil: Kui jalgrattaga muuseumi sõitsin, oli väljas varjus temperatuur -2 C. Külm ei tundunud. Sõitsin nende spordipükstega, mis eelmisel päeval kasutatud riiete poest ostsin. Need olid väga head püksid jalgrattaga sõitmiseks ja mul ei olnudki vaja ekstra veel kilepükse peale tõmmata. Need on veidi paksemad pikad spordiliibekad, millel on esiküljel tuulekaitseks eriline materjal. Olin väga rahul, et sellised püksid kasutatud riiete poest avastasin. Kui hakkasin jalgrattaga tänaval sõitma, siis avastasin, et ma olin unustanud panna kiivri pähe, aga koju ka enam tagasi minema ei hakanud. Sõitsin ettevaatlikult eriti just libedatel kohtadel. See muuseum on mu kodust umbes ainult 4km kaugusel ja seepärast ma ei hakanud nii lühikese distantsi pärast kiivri järgi tagasi minema. Pilt on tehtud siis, kui hakkasin muuseumist ära minema. Pildil on näha ohtlikud olud jalgrattaga sõitmiseks, aga tegelikult olid teed lumest ja jääst puhtad ning vaid varjulistes kohtades oli veel lund või jääd alles. See oli arvatavasti mu viimane sõit Mr X-i jalgrattaga.

Pildil: Paremal pool on näha kassad ja sealt sai osta pileteid ka tasuta muuseumi külastamise päeval, sest osasid asju ei saa tasuta külastada nagunii.

Pildil: Muuseum avatakse iga päev 9:00. Mina läksin sinna peale 9:30 ja siis ei olnud kuskil mingeid järjekordi. Pildil olevad keskmised kollased letid on piletikontrolli kohad, kust tuleb läbi minna. Kui kunstimuuseumis käisin tasuta päeval, siis pidin ikkagi kassast tasuta pileti küsima, aga selles muuseumis oli teisiti. Mingit piletit ei olnud vaja ja keegi mingeid küsimusi ei esitanud. Piletikontrolli kohast tuli siiski läbi minna, aga see oli vaid selleks, et sealsed töötajad saaksid külastajate arvu kokku lugeda. Pilt on tehtud päeval peale 13:00, kui külastajaid oli juba palju rohkem, aga ikkagi ei olnud muuseumi pääsemiseks järjekordi.

Pildil: See on luukere, mille sees on inimene, kes sellise luukerega ringi liigub. Neid ringi liikuvaid luukeresid oli mitu erisorti. Kui ma parajasti tegin eelmist pilti, siis tuli see luukere mulle selja tagant ligidale ja pistis mu pea endale suhu ja ma kohkusin ära. Seega eelmise pildi tegemise ajal võis luukere olla just sellises asendis nagu praegusel pildil, aga minu pea oli kah tema suus.

Pildil: See muuseum on neljakordses majas. Neljandal korrusel nagu mujale minna ei saagi kui vaid katusele vaadet nautima või pilte tegema. Mina alustasin oma muuseumi külaskäiku seekord kolmandast korrusest. Nii hea oli olla, sest ma olin puhanud ja oli aega eksponaatide tekste lugeda. Pildil on iidne merepõhi, nagu see oli umbes 600 miljonit aastat tagasi. Esimesed suured eluvormid elasid merepõhjas. Nad olid tehtud paljudest rakkudest ja olid palju suuremad kui kogu varasem elu, kuid need ei suhelnud omavahel üksteisega. Kulus umbes 3 miljardit aastat enne kui elu algas.

Pildil: Elu Lily rifil nägi välja nii umbes 425 miljonit aastat tagasi. Ookean on nüüd juba täidetud eluga. Elukad värvilisel rifil sõltusid üksteisest nii varju kui söögi osas. Põhilised röövloomad olid sel ajal kalmaari ja kaheksajala sugulased, aga nad olid koorikkestaga ja varitsesid saaki. 175 miljonit aastat on kulunud ajast, mil esimesed paljuraksed elasid iidses merepõhjas.

Pildil: Need peaksid olema vist kriidiajastu isased kondiste peadega dinosaurused 66 miljonit aastat tagasi, kes kaklesid omavahel emase dinosauruse tähelepanu pärast. On kulunud 200 miljonit aastat, kui esimesed loomad elasid Kansase rannikul.

Pildil: Eemalt paistab pikakaelalise dinosauruse skelett.

Pildil: Pikakaelaline dinosaurus nägi selline välja umbes 150 miljonit aastat tagasi ja oli sauropod (ma ei oska seda tõlkida). Sauropod on elukas, kellel oli pikk kael ja pikk saba, väike pea ja massiivsed jäsemed. Sauropodid olid rohusööjad ja suurimadelukad, kes iial maismaal elanud.

Pildil: Nebraska metsamaal elasid 20 miljonit aastat tagasi väikesed kaamelid, keda on kujutatud ohu eest põgenemas. On kulunud 30 miljonit aastat ajast, mil primaadid (esikloomalised) elasid vihmametsade puulatvades.

Pildil: Suur siga Nebraska metsamaal, kes elas 20 miljonit aastat tagasi.

Pildil: Suure sea suur suu.

Pildil: See on Ameerika elevandi skelett, kes elas umbes 13 miljonit aastat tagasi.

Pildil: Nii nägi umbes 13 miljonit aastat tagasi välja Ameerika elevant.

Pildil: Läbi klaasist akende oli võimalik näha, kuidas tehakse tööd fossiilidega (kivististega).

Pildil: Läbi klaasist akende oli võimalik näha, kuidas tehakse tööd fossiilidega (kivististega).

Pildil: Antud hetkel oli selles muuseumis ajutine näitus muumiatest. Sinna ma ei läinud, sest sinna pidi ekstra pileti ostma, aga mul ei olnud üldse raha kaasas. Tasuta muuseumikülastuse päeval maksis külastus muumiate näitusele 9 $. Siiski oli antud muuseumis üks väike saal, kus oli mõni muumia ja neid nägi tasuta. Antud pildil on lühikirjeldus, kuidas muumiaid tehti. Järgmised pildid kirjeldavad seda kõike selgemalt.

Pildil: Kõigepealt eemaldati surnult siseorganid ja selleks tehti lõige vasakule küljele. Tomingu viisid läbi preestrid (inglise keeles preists). Süda jäeti alles, sest usuti, et süda on tarkuse ja intelligentsuse koht. Aju tõmmati nina kaudu välja pikkade orkidega.

Pildil: Keha kuivati 40 päeva ja selleks asetati keha Egiptuses leiduva naturaalse soola sisse.

Pildil: Preestrid mässisid keha linade sisse ja need linad pärinesid keha perekonnalt. Lina rohkus ja kvaliteet sõltus perekonna rikkuse astmest. Preestrid asetasid amulette ja skarabeuse (püha mardikas) linade vahele.

Pildil: Kõige lõpuks asetasid preestrid linadesse mässitud keha kirstu ehk sarkofaagi. Kogu mumifitseerimise protsess algust kuni lõpuni kestis kokku 70 päeva. Nüüd oli keha valmis korralikuks matmiseks ja matuseks.

Pildil: See on imetaja (inglise keeles mammal). Kui ma eelmine kord seal muuseumis käisin, siis ma isegi ei mõtelnud, et mida sõna mammal tähendab. Seal on kohe ekstra näitus imetajate kohta. Sel korral oli mul nii palju aega, et mõtelda ja kõigest aru saada. Antud eksponaat on suurim imetaja (kuni 20 tonni), kes kunagi maismaal on elanud. Täiskasvanud loom kaalus 3 kuni 4 korda rohkem kui Aafrika elevant. Ta elas Kesk - Aasia metsades 34 - 23 miljonit aastat tagasi. Nad olid rohusööjad loomad ja vajasid hiigelsuurtes kogustes taimi. Kui kliima muutus ja Kesk - Aasia metsad asendusid rohumaade elanikega, surid need hiigelsuured imetajad välja.

Pildil: Pöösas peidavad end antiloobid. Kaldal on krokodill end päikese käes soojendamas. Eemal on vees jõuhobud, kelle pead või seljad paistavad vaid natuke välja. Jõuhobud tapavad rohkem inimesi kui ükski teine loom Aafrikas. Nad ründavad paate, kes nende territooriumile tulevad. Antud eksponaat kujutab endast Okavango jõeäärset tseeni Botswanas. Sellega oli vist minu selle muuseumi kolmanda korruse külastus läbi. Mul kulus seal korrusel ringi vaatamiseks 2 tundi, kusjuures eelmisel korral olin terves muuseumis kokku umbes 2 tundi. Tunnistan, et peale kolmanda korruse külastust tundsin juba väsimust ja tüdimust, aga olin rahul, et alustasin ringkäiku just kolmandast korrusest.

Pildil: Muuseumi neljandal korrusel käisin jälle Denveri kesklinnast ja eemal olevatest mägedest pilti tegemas. Suur haljasala muuseumi kõrvel on Linnapark ja selle järv, mis on hetkel jäätunud olekus. Ma olen seal pargis ja ümber järvegi käinud ja piltegi teinud. Seekord oli neljanda korruse terassil ka kaks teleskoopi, läbi mille sai päikest vaadata. Ma vaatasin ka, aga ei osanud aru saada, et mida ma siis täpselt nägema peaksin.

Pildil: See ja järgmised pildid on tehtud muuseumi teise korruse eksponaatidest. Antud eksponaat kujutab Arizona kõrbe, mis asub 762 m üle merepinna. Märtsi vihmade abil on näha aprillis õiteilu.

Pildil: Pildil kujutatakse Kuldseid kotkaid keskkevade pärastlõunal Danielsi pargi lähedal Denverist lõuna suunas. Koos saagiga (vist jänes ta jalge vahel) on kohale saabunud paremal olev kotkas, et toita oma kahte vasakul olevat poega.

Pildil: Antud eksponaat kujutab elu Campelli saarel Uus - Meremaal. Elu saarel on raske, sest seal on raske kliima -  külm, pilvine, vihmane, ääretult tuuline ning vähese päikesega.

Pildil: Eksponaat kujutab Kuninglikke albatrosse, kes on ehtne ookeanil elav lind. Ta veedab peaaegu kogu oma aja merel - sööb, magab, liugleb üle vee. Kuninglik albatross tuli ainult korra kahe aasta jooksul Campelli saarele, et kasvatada ona järglasi. Kuninglik albatross toitub öösiti, kui mereorganismid sirutuvad vees. Nad söövad kalmaare, kalu, koorikloomi, teisi veelinde ja mõndasid taimi. Albatrossidel on pikad ja saledad tiivad, aga halvasti arenenud musklid lendamise jaoks. Nad ei suuda liibu lehvitades üldse lennnata, aga võivad liuelda tuule abil tunde ookeani kohal. Liikudes ringjalt vastutuult saavad nad tõusta järjest kõrgemale õhku. Rahulikematel tuuleta päevadel nad puhkavad merepinnal liikudes koos lainetega üles-alla.

Pildil: Enamik Austraalia keskosast on kõrb. See on punase liivaga ala, kus aastane vihmakogus võib olla kokku 25 cm. Puude juured ulatuvad sügavale maa sisse. Veekogu on meelitanud selle äärde palju loomi. Punased kängurud puhkavad hommikusel ajal.

Pildil: Teisel korrusel on ka teadusesaal, kus saab uurida ja avastada, kuidas inimkeha töötab. Seal saab ise jalgratast vändata ja samal ajal jälgida oma südame tööd. Saab õppida, kuidas süda töötab. Saab teaduslaboris katseid teha jne. See on ekspositsioon, kus saab ise asju aktiivselt kaasa teha. Antud eksponaadiga näidatakse, kuidas inimese keha töötab ronimise hetkel.

Pildil: Lähivaade lihastest ronimise hetkel. Selle teadussaaliga sai minu teise korruse uudistamine läbi. Ma olin juba väsinud ja ei viitsindu enam nii põhjalikult sela ringi vaadata. Pealegi eelmisel korral veetsin seal korrusel rohkem aega ja tegin ka ise asju kaasa, mis mulle huvitavad tundusid.

Pildil: Esimesel korrusel sai ise paberist rakette teha ja siis neid kaugusse tulistada mingi seade abil. Seda ma kaasa ei teinud.

Pildil: Esimesele korrusele oli püsti pandud ajutine planetaarium. See on selline koht, kus saab kosmoses toimuvat näha. Sinna oli pääs tasuta. Muidu on Planetaariumi saal ka püsivalt selles muuseumis olemas, aga selle külastamiseks peab ekstra pileti ostma. Mina leppisin tasuta asjadega.

Pildil: Ajutine planetaarium oli täispuhutavast materjalist nagu kuppeltelk. Seal pidi istuma põranda peal ja vaatama, mis toimub kuppeltelgi laes ja seintel. Kuppeltelgi lagi ja seinad oli nagu avakosmos. Kõige parem oli seal kuppeltelgis olla keskel ja lamada selili ja lage vaadata ja nii ma tegingi, sest õnneks oli sel ajal seal piisavalt ruumi ja vähem rahvast. Meile näidati tähti ja tähekujundeid ja muid asju taevas.

Pildil: See on maakera kosmosest vaadatuna. Kogu selle ajutise planetaariumi etendus kestis meil 30 min.

Pildil: Esimesel korrusel sai lasta tasua kehamaalingut teha, aga seal oli järjekord ja mina sellest osa ei võtnud. Mõtlesin, et tahaks küll, aga pean ju koju pakkima minema ja siis dushi alla ja siin ongi kehamaaling kadunud ja näidata pole mul seda kellelegi.

Pildil: Esimesel korrusel on ka kalliskivide ja mineraalide saal. Ma ei viitsinud seal eriti ringi vaadata ei sel ega ka eelmisel korral.

Pildil: Esimesel korrusel on ka kosmoseodüsseia saal. Ma ei tundnud selle saali vastu erilist huvi ei sel ega ka eelmisel korral.

Pildil: Kosmosega seotud saalis sai tundma õppida asju kosmose kohta. Parempoolse klaasi taga oli vist kujutlus Marsist (võibolla oli hoopis Kuust, ma ei mäleta enam).

Pildil: Kosmosesaalis sai ka kosmoselaeva mudeleid juhtida ja seda ma proovisin eelmisel korral, aga see allus väga raskelt juhtpuldile ja ma ei viitsinud sellega pikalt tegeleda.

Pildil: Püüan järgmiseks korraks meelde jätta, et Päikesele tiirleb kõige lähemal Merkuur, siis Veenus, siis Maa ja siis Marss. Nendele järgnevad Jupiter, Saturn, Veenus ja Neptuun.

Pildil: Minu muuseumikülastus oligi selleks korraks läbi. See on selline muuseum, kuhu võiks tegelikult ühe uuesti ja uuesti tagasi minna, sest ühe külastuskorraga ei suuda kõike vaadata ja meelde jätta. Eelmine kord sain kupongi, mille abil saada tasuta jook, aga ma juua ei tahtnud ja andsin oma kupongi ühele perekonnale edasi.

Pildil: Lõunal sõin kodus seda, mida ei pidanud valmistama - aplesin, pirn, vaniljekreem, maisikuklid, kõrvitsamuffin ja joogiks ingveri limonaad. Kui veel söön muffinit, siis pigem mustikamuffinit, sest kõrvitsamuffinil ma mingit erilist maitset ei tundnudki.


Pealelõunal pakkisin oma asjad kokku viide kotti. Kui siia saabusin, siis oli mul asju ainult käsipagasi jagu. Kui siit ära lendan, siis pean jälle suutma asjad käsipagasisse mahutamda ja see tähendab, et paljud asjad jäävad minust siia maha, aga sellest ei ole midagi. Ma olen algusest peale sellega arvestanud, et olen endale ostnud ainult odavaid asju kasutatud riiete poest ja kui need siia maha jätan, pole sellest kahju midagi.

Pildil: Enne Mr X-i kodust äraminemist käisin veel ka dushi all. See on dushiruum, mis kuulus meie magamistoa juurde. Mulle see duss meeldis, sest selle kabiin oli nii mõnusalt suur. Samas asus dushiotsik seina peale kinnitatuna ja seda alla võtta ei saanudki. Dusshi vesi tuli alati sama survega ja alati tuli esmalt tükk aega oodata kuni vesi läheb soojaks ja võib dushi alla minna.

Pildil: Peale igat dushi alla käimist pidime klaasist ukseklaasid sellega veest puhtaks tõmbama. See aitab tegelikult hoida ukseklaasid pidevalt puhtad ja siis ei ladestu sinna peale liiga palju veejäänuseid. Sedasi saab teha ainult siis, kui uks on tasane ja mitte kaarjas.

Pildil: Kaks paari Victoria's Secret aluspükse. Neist siniseid olen kandnud ja pesnud mitmeid kordi Denveris oldud aja jookusl. Seega ei ole need aluspüksid palju rohkem kui kuu vanad. Pildil olevat teist paari ei ole ma kordagi kandnud ega pesnud.

Pildil: Lähedalt vaadates on näha, kui topiliseks ja koledaks on muutunud sinised aluspüksid peale nende pesemist. See on see pesufimra, mida väidetavalt naised ihalevad saada.

Mehhiklane tuli mulle järgi alles peaaegu õhtul 19:00, aga selleks ajaks olin ma oma asjadega juba Mr X-i juurest välja kolinud ja ootasin mehhiklase autot maja taga väljas. Nägin, kui Mr X koju jõudes korteris tuled põlema pani. Nägin, et ta läks kohe arvutituppa ja sain aru, et ju ta läks mulle e-maili saatma ja saingi temalt e-maili. Kui ta vaid oleks teadnud, et ma seisin sisuliselt väljas akna all ja ootasin transporti. Ma olen kindel, et kui ma oleks tema saabudes veel tema korteris olnud, siis ma ei olekski sealt välja kolinud. Ma jätsin Mr X-ile lauale väikse kirja millega tänasid teda kõige eest ja muud ma ei kirjutanud. Lahkusin nagu vaikselt hiilides ilma isegi head aega ütlemata. Ma ei oska ütelda, et kas ma reageerisin üle nende hetkede pärast, kui Mr X oli tige ja ütles mulle intetusi. Samas hetkel ma ei mäletagi enam neid inetusi, kuid mäletan, et siis ei olnud hea olla. Ilmselgelt on tal viha taltsutamisega probleemid ja kui ta tahab kellegagi koos elada, siis tegelegu ennem oma viha probleemidega ja alles siis mõtelgu suhte peale. Ma ei tahtnud olla järgmise vihapurske ajal temaga koos ja nii ma ära läksingi.

Mr X oma e-mailis mind tagasi kutsuma ei hakanud, aga kirjutas, et võin igal hetkel tagasi tulla kui soovin. Küll aga kirjutas, et tal olid plaanid koos minuga olla Jõuludel ja aastavahetusel, aga miskipärast ta ei ütelnud mulle kordagi, et ma võin sel ajal temaga koos elada. Kui ma nädal tagasi küsisin temaga koos elamise kohta Jõulude ajal, siis sain ju vastuseks, et elan jah Colorados ja ta ei suutnud siis ütelda, et elame ja oleme koos. Samas kutsus e-maili abil Mr X mind endaga koos tähistama Jõule ja Aastavahetust, aga ma ei ole sellele soovile veel vastanud ja niipea vist ei vasta. Ta võib oma soovi veel ringi mõtelda ja ma lasen tal rahus asju mõelda. Ma ei teagi, mida sellisele soovile vastata ja ma ei ole kindel, et Mr X on ikka üldse korralikult läbi mõtelnud, et kuidas sellist asja korraldada, sest me ei ela ju enam koos ja elame piisavalt kaugel üksteisest.

Mehhiklane tuli mulle järgi viis mu oma koju. Nagu juba varem olen kirjutanud, ta elab Aurora linnas ja tema kodu on Mr X-i kodust 20km kaugusel. Mehhiklase kodu on kahekorruselises majas ja lisaks veel eluruumid keldrikorrusel. Küll edaspidi jõuan ka pilte teha kui vajalikuks pean. Mehhiklase kodu teisel korrusel on kolm magamistuba ja mina elan neist ühes. Teistes magamistubades elavad üksikud naisüürnikud. Keldrikorrusel saab ka elada.

Mehhiklane käib tööl 7 päeva nädalas ja seega olen varahommikust saadik kuni õhtuni kogu aeg üksi. Ta hakkab tööle minema juba hommikul 6:10 ja töö lõppeb 17:00, seega koju jõuab veidi hiljem. Ma ütleks selle kohta, et lausa paradiis. Teised selle maja üürnikud käivad ka tööl, seega olen majas enamus ajast üksi. Praegu olen küll rahul. Mul on siin kappides ja sahtlites nii palju ruumi, kuhu oma asju panna. Mr X-i juures olid kõik kohad tema asju täis. Mehhiklase kodus olen ma nagu oodatud inimene ja ma tunnen ennast siin juba praegu kodusemalt, kui oli elu Mr X-i juures. Mr X- i juures elades olin ma nagu külaline, aga mehhiklase juures nagu kodus.

Pildil: Pühapäeval oli Ameerika jalgpall ja mängis ka Colorado meeskond Broncos. Päev peale Broncos'e mängu saab vist kogu Colorado McDonaldsis osta BigMac burgerit 1 $ (tavahind 4,49 $) eest ja seda me õhtuks sõimegi. Mehhiklasel oli kõht tühi ja mina ise tahtsin ka loomulikult seda burgerit, sest kui see ikka nii odav on, siis tahan seda süüa. Õhtul tõstsin oma kõikide kottide sisu kappidesse ja sahtlitesse ja eriti muud ei teinudki. Küll teisel päeval jõuan asjad korralikult ja süsteemselt ära paigutada ja piirkonda avastada.

Pildil: BigMac burger.


Mr X kirjutas mulle, et jah, tal on rahadega kitsas käes ja ta on kulutanud rohkem kui ta algselt plaanis kulutada. Ma ei ole sellele kuidagi enam vastanud, aga ma ütlen, et see ei ole absoluutselt minu asi. Kui täiskasvanud inimene ei oska rahadega arvestada ja teeb suuri kulutusi tunnete impulsside ajal, siis see ei ole minu probleem. Iga inimene peab ise suutma oma rahaasju korraldada nii, et kõik sujub. Ma olen olnud nende kallite asjade vastu, mis ta mulle on ostnud ja ma olen seda tallegi ütelnud, aga ta on ikkagi jäärapäiselt need kulutused teinud. Ma olen talle kallis restaranis ütelnud, et ma ei taha neid hindu vaadates midagi tellida, aga ta on ikka ütelnud, et vahet pole, mis on hind, et telligu ma ikka. Inimene peab suutma aru saada, et tegudel on tagajärjed ja kui ta kulutas liigselt, siis leppigu ka tagajärgedega. Mina ju tema rahalisi vahendeid ei tea ja ma ei ole temalt ise mingeid kalleid asju soovinud või nõudnud. Toidupoes olen valinud tavalist toitu, milleks on olnud puuviljad, jäätis ja vahel maiustused. Minu soovil ta ostis mulle kilepüksid, mis maksid 25 $, kolme muuseumi külastuse passi, mis maksis 25 $ ning on kokku andnud mulle 40 $ sularaha, mida on ikka eriliselt vähe. Muud asjad ei tule mulle meelde, sest muud kulutused on ta teinud ta enda soovil ja need kulutused on ikka olnud kordades suuremad. Seega enne uue suhte algust ma soovitan tal õppida oma viha talitsema ja oma rahadega paremini ümber käima. Ta on juba piisavalt vana inimene ja vaevalt, et ta muudab oma rahaliste kulutuste tegemist ja seega ongi parem sellisest inimeses teemale hoida, sest muidu ühel hetkel tunnen ma nõrkust ja hakkan ise teda rahaliselt toetama, aga see veel puudus. Mis puudutab viha taltsutamisse, siis seda on võimalik kontrolli alla saada, aga ma ei arva, et mina peaksin olema see inimene, kes on nagu katsejäneseks, et kas viha on kontrolli alla saadud või mitte. Mine sa tea, äkki ta saab ühel hetkel vihaseks ja lööb mind. Siiani ta ei ole veel löönud, aga tema väidete järgi ei ole ta kunagi ka selliste asjade pärast tülitsenud, nagu ta minuga on tülitsenud. Nii arutledes võib ju ka löömine ükskord esmakorselt esineda ja mul ei ole vaja olla sel hetkel tema juures. Ka vaimne vägivald on vägivalt ja paraku seda teised kõrvalseisjad inimesed ei näe. Vaimne vägivald võib olla isegi raskem taluda kui füüsiline vägivald.

Ma ei tea, palju ma edaspidi igapäevaselt kirjutama hakkan, sest tegelikult on mul vaja teha ühte kirjatööd, millel on tähtaeg ja ma ei saa seda edasi lükata. Seega blogi kirjutamise asemel on mul vaja esmalt oma kirjatöö ära kirjutada ja seda lootsin just rahulikus keskkonnas mehhiklase kodus teha. Ma elan sellises piirkonnas, et lähiümbrust saan küll avastamas käia, aga kuskile kaugele ma enam jalgrattaga või jalgsi minna ei plaani. Kui ma just ei otsi ise endale seiklusi väljaspool oma kodu, siis enamus aega veedan edaspidi koduseinte vahel. Mehhiklane on ju päevad otsa tööl ja seega ei saa ka tema mind kuskile sõidutada. Olen õnnelik, et olen siiski Colorados, sest siin on päike, mida Eestis näeb eriti just talvisel ajal harva.