Pildil: Hommikul umbes 7:30 hakkasime minu kodu juurest suusakeskusse, Winter park, sõitma ja umbes 10:00 või veidi varem olime kohal. Üleval mägedes ei olnud meeldiv ilm, päikest ei olnud näha ja sadas natuke lund. Pildi tegin läbi autoakna, kui kaaslane läks suusapileteid ostma. Piletijärjekord oli nii pikk, et ta oli üle tunni aja sabas. Autoparklad olid autosid täis. Algul parkisime ajutisele kohale. Mul õnnestus autos istudes tabada hetk, kus üks auto sõitis suusaliftide lähedalt parklast ära ja ma seisin siis sellele kohale ja ei lasknud kedagi teist sinna parkida. Nii saime endale väga hea parklakoha kohe suusaliftide lähedusse. Suusasaapad jalas ja suusad käes on väga raske, aeglane ja vaevaline liikuda.
Pildil: Kui meie lõpuks suusatama hakkasime, siis oli kell juba peaaegu 12:00 ja ilm oli parem. Enam ei sadanud lund ja ka päike oli välja tulnud. Siiski olid vist mõni miinuskraad. Pildilt paistab üks suusalift, kuhu vist tegelikult ei olegi vaja piletit osta ja meie just seda suusalifti kasutasimegi. Seal ei kontrollita mingeid pileteid. Meie ostsime siiski pileti, mis maksis 10 $ ja lisaks veel 5 $ plastikkaardi eest, mis oli füüsilise pileti eest. Piletit on vist seepärast vaja, et kui juhtub õnnetus, siis tullakse appi, aga kui ei ole piletit, siis võib ka trahvi maksta, kui juhtub õnnetus, sest kasutad suusakuurordi maa-ala. Paremal pool on näha mäed ja mägedel valged triibud, et laskumisrajad. Meie nendesse mägedesse ei läinud. Meil oli ainult ühe suusatõstuki kasutamise õigus ja see oli mõeldud algajatele või lastele sõitma õppimiseks. Mägi oli väga lihtne ja lauge. Ma olin väga rahul, sest nii saan rahulikult suutamist meenutada ja samas ei ole seal ohtlik ja vigastuste oht on väiksem.
Pildil: Selline oli meie laskumisnõlva info. Asusime umbes 2920 m kõrgusel merepinnast. Suusalift sõitis üles umbes 5 min ja suusanõlvast laskumine kestis 2,5 min, olevalt suusataja kiirusest ja osavusest. Kui eelmiselt pildilt näha on võimalik, siis on näha, et meie suusalifti sai korraga istuda kaks inimest kõrvuti. Õnneks see oli selline suusalift, kus sai istuda ja ei pidanud suusatated mingist asjast kinni hoides mäkke liikuma.
Pildil: Sellel pildil on suusalift, kus sai korraga kõrvuti istuda 6 inimest ja see viis suusatajad kõrgele mägedesse. Mina sellega ei sõitnud ja ei plaani sõita. Ma olen väga rahul kerge mäenõlvaga. See suusalift on kohe ka piletikassa juures. Taga plaanil on pikk järjekord, aga see on järjekord, et istuda sellele suurele suusalftile. Sellel laskumismäel, kus mina muudkui suusatasin, ei olnud üldse mingit järjekorda.
Pildil: Nii ma poseerin suusatamise asendis. Loomulikult ma seisan lihtsalt paigal, aga pilt mulle meeldib, sest tundub, nagu ma suusataks. Pilt on tehtud hetkel, kui oli veel päikest näha enne päikese mägede taha kadumist.
Pildil: Me läksime suusamäelt är aumbes 14:30, sest päike läks mäe taha peitu ja hakkas jahe. Mul oli suhteliselt küllalt juba ka suusatamisest ja sõrmed hakkasid kergelt ära külmuma. See on vaade suusaliftist, mis viib kõrgele mägedesse.
Pildil: See on uuesti pilt laugest mäest, kus mina suusatasin. Pilt on siis, kui hakkasime mäelt ära minema. Esimese laskumise ajal olin väga ebakindel, ei suutnud kiirust kontrollida ja pidurdada, kiljusin kriisates ja viskasin ennast lumme pikali, sest muud moodi pidurdada ei osanud. Suutsin mõelda, et ma ei tahagi üldse siin olla, ma ei taha suusatada ja parem sõidaks lumelauaga. Kui olin pikali, siis ma ei suutnud enam kuidagi püsti tõusta ja siis keegi õpetas mind, et olgu ma ülekehaga mäe suunas ja torgaku kepid maha lükaku ennast nii püsti. Umbes esimesed 3-4 laskumist olid mul kõik üsna ebakindlad ja kiljusin kriisates mitmeid kordi ja olin ainust, kes laskumisnõlval mingit valju häält tegi. Mõned korrad pidin ennast pikali viskama, et õigel ajal pidama saada ja püsti tõusmine oli alati väga raske. Samas laskumisnõlva lumekate oli kaetud suhteliselt mõnusa pehme lumega ja ei olnud mingeid jäiseid või halbu kohti.
Pildil: Meie käisime suusakohas nimega Winter Park. Peale esimest 3-4 mäenõlvalt laskumist hakkas mul järjest paremini ja paremini minema. Ma suutsin juba kiirust, pöördeid ja pidurdamist kontrollida. Enam ma ei kukkunud. Sain aru, et suusa esiotsad peavad ikka üsna koos olema ja tagumised otsad väga laiali, sest nii sahka sõites mäest alla tulles on hea pidevalt pidurdades sõita. Ma püüdsin vist algul rohkem suudad paralleelselt alla laskuda ja nii kasvab kiirus ja ma ei suutnud pidurdada.
Pildil: Aeg oli suusamäelt ära minna ja päikestki ei olnud enam mägede tagant näha. Samas oma viimastel laskumistel olin juba päris osav, suutsin ka pöördeid tehes mäest alla sõita ja olin väga rahul. Suusapäeva lõpuks ma enam ei mõtelnud, et mäest alla laskumine on rakse. Loomulikult on mul veel palju õppida vaja, aga ma ei võta asjatuid riske ja püüan ikka ohutult sõita. Täna nägin kahte mootorkelku, mis enda järel mäest alla vigastatud inimesi transportisid. Vigastatud olid mootorsaani taga kelgul pikali mingi katte sisse mässitud. Mulle meeldib hetkel sellel väiksel mäel suusatada ja saada juurde kindlust.
Pildil: Me ööbisime Winter park (talve park) suusakeskusele lähedal olevas väikses linnas Fraser. Sellest linnas toli ilus vaade mägedele.
Pildil: Peale suusatamist oli kõht väga tühi ja käisime kreeka restoranis Gyros söömas.
Pildil: Ma oma toidu nime ei tea, aga maitses hästi ja kõht oli tühi.
Pildil: Me ööbime Best Western hotellis. Hotelli juurde kuulus hot tube (nagu mullivann või umbes nii), aga see asus hotelli taga eraldi hoones ja meil ei olnud mingit tahtmist sinna läbi külma õhu jalutada. Mina teadsin, et ööbime teises hotellis, aga see sobis ju ka väga hästi.
Pildil: Läbi akna paistab, kuidas keegi on mullivannis.
Pildil: Meie hotellituba hetkel, kui meie asjad olid juba kõik mööda tuba laiali. Voodi on õnneks hästi suur. Minu arvates on hotellituba väga korralik.
Pildil: Meie toa vannituba ja ka see oli väga puhas ja korralik.
Loodan, et saan suusatada ka homme ja et õhtul tuleb tore Jõulupidu.
No comments:
Post a Comment