Tänane matk jäi ära, sest mu matkale viia plaanid muutusid. Täna oli päikseline ilm ja sooja oli varjus +6 C.
Pildil: Kui Mr X käib jõusaalis, siis toob ta koju sööki alati kohast nimega Boston Market.
Miks ma plaanin Mr X-i juurest ära kolida on see, et mulle ei meeldi, kuidas ta minuga käitub siis, kui ta on tige. Ma väärin paremat kohtlemist. Mr X ise arvab, et ta lause hellitab mind ja talle meeldib oma naisi hellitada ja ta on kõiki oma eelmisi naisi hellitanud ja asju ostnud. Paraku juhtun mina olema see ainus, kelle käest ta midagi tagasi küsis ja ma ei nõustunud sellega. Väidetavalt ei ole ta kunagi varem toidu üle kakelnud nagu minuga ja ei ole kunagi varem ka ühtegi asja tagasi küsinud, mida ta kellelegi andnud või ostnud on. Alati on kaklemises kaks osapoolt ja küllap olen minagi oma osa siin mänginud.
Eks mul on elus ka varem suhteid olnud, aga mitte keegi ei ole minuga varem nii käitunud, nagu Mr X käitub sel ajal, kui ta on tige. Me oleme Mr X-ga koos olnud tänase seisuga 47 päeva ja 2 päeva ka siis, kui varem käsin Denveris. Meil on alles uus ja värske suhe ja suhte sellises faasis ei tohiks üks veel teisele selliseid ebameeldivaid asju ütelda. Võibolla siis, kui inimesed on juba aastaid koos elanud, siis suudavad mõlemad pooled sellega leppida, kui üks ütleb teisele halvasti. Ma olen mõtelnud, et praegu ma saan aru, miks naised ei lahku nende meeste juurest, kes neid löövad. Löömine kestab siiski vaid korra ja ülejäänud aja on rahu majas. Meil on Mr X-ga samamoodi, et enamus ajast on meie suhe väga hea, aga siis, kui Mr X saab tigedaks, siis on ebameeldiv selles suhtes olla. Ilusatel hetkedel ununeb ebameeldiv kuni järgmise ebameeldivuseni. Ilusatel hetkedel on lahku minemine raske, sest elu tundub väga ilus.
Kui veel saabaste tagasi viimisest kirjutada, siis tegelikult tahtis Mr X need saapad juba sel päeval tagasi viia, kui käisime mulle sukkpükse ostmas. Seega toimus see enne Tänupüha õhtusööki. Meil olid need saapad juba autos karbiga kaasas, aga õnneks me sinna ostukeskusse ei läinudki, kust need saapad ostsime. Juba siis oli saabaste tagasi viimine Mr X-i idee. Ma ei ütelnud talle sel hetkel, et ma tahan saapaid endale jätta ja õnneks ma ei pidanudki ütlema ja suutsin jutu sinnani viia, et meil on aega neid küllalt tagasi viia, kui nii peaksime otsustama. Igatahes mingil põhjusel me sinna ostukeskusse ei läinud ja tänu sellele ma ei pidanud talle ütlema, et ma ei anna neid saapaid tagasi. Kui reede õhtul saabaste tagasiviimise pärast toimus riid, siis Mr X ütles, et kuna ma vaikisin saabaste osas, siis see tähendas, et ma olin nõus need saapad tagasi viia. Tema arvates tähendab vaikimine nõusolekut. Sel hetkel, kui ta mulle seda vaikimise kohta ütles, siis mõtlesin, et kas ta on lasteaialaps, kes niimoodi mõtleb, et vaikimine on nõusolek. Ma ei usu, et normaalne täiskasvanu hakkab teisele ütleme, et sa vaikisid ja seega olid nõus ja vaikimine tähendab nõusolekut. Mina aga vaikisin seepärast, et ma ei julgenud talle ütelda, et need on minu saapad ja ma ei anna neid tagasi. Pealegi oli tema see, kes mulle neid saapaid peale surus, seega leppigu nüüd tagajärgedega. Ta on ju ikkagi täiskasvanu, mitte laps, kes ei suuda ennast kontrollida. Ma ei tahtnud sel hetkel saabaste tagastamise pärast vaidlema hakata. Minu arvamus on kinkide asjus selline, et kui sa arvad, et tahad kontrollida, kuidas kingi saaja kinki kasutab või loodad kinki tagasi saada, siis ära parem kingigi. Kui oled asja ära kinkinud, siis sul enam kingi üle kontrolli ei ole ja kingi saaja otsustab ise, mida kingiga teeb.
Mul on kodus kapis veel ka üks riietusese, mille ta ostis, et ma seda koos kleidiga kannaks. Mulle ei meeldinud see algusest peale ja ma ei tahtnud, et ta seda ostaks, aga tema ikkagi ostis selle. Kui teinekord läksime sinna poodi, et midagi muud asemele valida, siis meil oli ka see riietusese kaasas, mis mulle ei meeldinud. Me leidsime samast poest õlasalli ja tallegi meeldis see ja ta oli valmis seda ostma. Ma ütlesin, et toome autost ära selle asja, mis mulle ei meeldi ja vahetame õlasalli vastu ringi. Tema aga ei olnud sellega nõus ja nõudis, et ta ostab õlasalli ka. Ma ei hakanud kassade ees mässu lööma ja mõtlesin, et las ta siis ostab, kui ta nii ise tahab. Nüüd tahab ta loomulikult ka seda riietuseset poodi tagasi viia, mida ma ei ole kandnud ja mulle ei meeldi nagunii. Koos saabastega tahtis ta ka selle riietuseseme tagasi viia, aga õnneks selle pärast me ei hakanud tülitsema, sest kogu tähelepanu said tülitsedes saapad endale. Loomulikult vihasene ta küsis, et kas ma tahan selle riietuseseme alles jätta ja ma vastasin, et ma pean selle üle veel järgi mõtlema ja sellega selle riietuseseme teema lõppes. Viigu mistahes asjad tagasi, kui ma olen Ameerikast ära läinud ja siis selgub, mida ma võtan kaasa ja mis mitte. Mis ta kiirustab asjade tagasi viimisega ja mis ta survestab mind. Kui ma peaks heaks arvama, et ma midagi ei taha ja ta viigu tagasi, siis need otsused peavad siiki minu poolt tulema, mitte tema ei saa mulle ütleda, et viime tagasi. Loomulikult mind ei huvita asjade tagasi viimisel rahaline pool. Kui ta midagi tagasi viib minu soovil, siis loomulikult saab ta ka asju tagastades raha endale, sest tema need asjad ju ostis. Aga niikaua, kui asjad on minu, on need minu ja ainult minul on õigus otsustada, mida nende asjadega teen. Selline on minu seisukoht. Ma ei ole ise elus kelleltki midagi tagasi küsinud, kui olen midagi kellelegi ostnud või kinkinud.
Praegusel hetkel, kui seda blogi kirjutan, on meil jälle Mr X-ga kõik korras ja hea on koos olla. Mina võin talle need inetud sõnad andestada, aga ma ju ei unusta neid inetusi, mida ta on mulle ütelnud. Tavaliselt ta isegi ei mäelta neid inetuid sõnu, mis ta mulle ütelnud on, aga mina ju mäletan. Peale seda, kui meil oli riid kartuli pärast, olen ma olnud valmis, et ei tea, mis ebameeldivaid üllatusi veel võib Mr X-i poolt tulla. Viimane riid on saabaste pärast ja sealjuures ta ütles veel muid asju. Kui ma jään edasi Mr X-i juurde, siis olen nagu ohver. Kui Mr X-il on komme tigedaks saades inetusi ütelda, siis võib ta ka edaspdi inetusi ütelda ja mul ei ole vaja sellise inimesega koos elada.
Nii imelik on Mr X-st halvasti kirjutada, sest enamus aega on ta siiski ju hea inimene. Aga kas mul on vaja oodata, millal Mr X saab jälle tigedaks? Ei ole. Samas ma ei julge Mr X-le ütelda, et ma nüüd lähengi ära, sest ma arvan, et ta suudaks mu pehmeks rääkida ja siis ma jääksin tema juurde. Kui reede õhtul oli riid saabaste pärast, siis ta ütles, et ma võin ära minna, kui mulle tema juures ei meeldi. Kui ta pärast maha rahunes, siis ütles, et ta ei taha, et ma ära lähen, aga see oli kuidagi üldiselt üteldud. Täna ta ütles mulle, et meid on Aastavahetuseks jälle peole kutsutud, aga sellele ma enam ei vastanud kuidagi, sest ju siis Mr X-i arvates me elame koos kuni mul on aeg Eestisse lennata. Ma ei hakanud enam küsima, et kas ta siis tahab, et ma tema juurde jään, sest eelmisel nädalavahetusel ta juba vastas mu sellisele küsimusele, et ma olen jah Jõulude ajal Colorados, aga ta ei ütelnud, et me oleme jah koos.
Homme hommikul plaanin jälle teadusmuuseumi minna, sest sinna on homme tasuta sissepääs. Peale seda tulen koju ja pakin oma asjad. Loodan, et mulle tullakse järgi õhtul enne kell 18:00 ja siis kolin mehhiklase juurde Aurorasse. Mu uus elukoht hakkab mu praegusest elukohast eemal olema autoga sõites kõige lühemat teed mõõda 20km. Ma arvan, et mehhiklase juures on kodu veidi külmem, aga saan hakkama, sest mul on sooje riideid piisavalt. Sellised on mu esmaspäevased plaanid, aga eks paistab, kuidas kõik tegelikult kujuneb. Kindlasti võivad mehhiklase juures tekkida uued mured või probleemid, aga ootan põnevusega uut elu Aurora linnas. Jalgratast mul vist mehhiklase juures olema ei hakka, kuigi ta ütles, et tal vist on jalgratas garaazis, aga mine sa tea, kas see on üldse sõidukorras.
No comments:
Post a Comment