17. päev Denveris - pisarad ja veteran - reede

Täna ärkasin hommikul varja ja kohe oli tunne, et täna on see päev, kus võtan ette pikema rattasõidu, et minna ühte firmasse, et uurida, kas saan nendega mingil teisel korral kokku, et mulle vajalikest asjadest rääkida. See ettevõte asub mu kodust 18,5km kaugusel ja mul kulus sinna jalgrattaga sõitmiseks 1h 23 min. Õnneks on mul paberkaart Denveri rattateedega ja selle abil olin kodus kogu teekonna firmasse ära planeerinud. Teel olles tekkisid mõnes kohas kahtlused, et kuidas täpselt minna, aga sain hakkama.

Ma olin seal firmas korra käinud koos Mr X-ga, kui eelmine kord Denveris käisin. Eelmine kord läksin sinna lihtsalt kohale ilma firma töötajatega midagi kokkuleppimata ja täna tegin samamoodi. Eelmine kord sisuliselt hiilisin seal ettevõttes salaja ringi ja tegin palju pilte ja pärast sain veidi õiendada, et liikusin ringi keelatud aladel, aga ma ise olin rahul, sest pildid olid mul olemas ja nägin kõike, mida soovisin näha. Seekord oli mu eesmärk minna kohale ja rääkida firma omanikuga, et millal võiksin firma omanikuga mingil ajal edaspidi mulle vajalikel teemadel rääkida. Sisuliselt võtsin ette pika teekonna, et lihtsalt edaspidiseks kokkusaamiseks aeg kokku leppida. 

Ettevõte oli tühi ja ma ei näinud ma seal ei kliente ega töötajaid. Üks vanem meesterahvas oli seal klienditeenindajaks, aga ju tal oli mingi haigus või ma ei tea mis, igatahes tulid tal mõlemast ninasõõrmest välja voolikud. Ma ei tea, kas ta kuidagi sai hinagata nende abil või viidi nende voolikute abil talle pidevalt mingit toitelahust kehasse. Ma sain ainult küsida, et kas firma omanik on kohal ja sain kohe negatiivse vastuse. Ma ei mäleta täpselt, mida see mees mulle ütles, aga ta oli väga õel ja ebaviisakas ja sisuliselt viskas või tahtis mind sealt välja visata. Mina teadsin oma õigusi ja ütlesin, et see on avatud ala ja hetkel on see koht avatud ja ma võin selles kohas viibida ja et ma ei lähe kuskile. 

Kõndisin veidi eemale sellest mehest ja hakkasin nutma, sest ilmselgelt ei olnud ma valmis selliseks jämedaks ja ebaviisakaks kohtlemiseks. Ma ei suutnud nutmist tagasi hoida, kuigi tegelikult ma ju ei tahtnud nutta. Ma tundsin, et ma vajan veidi aega, et maha rahuneda, sest sedasi olles endast väljas, ma ei saa hingata ja ei saa rattaga sõita. Suutsin seal olles leida tasuta wifi interneti leviala ja mu plaan oli paluda Mr X-l helistada sellesse firmasse ja küsida, et kas ettevõtte omanik tuleb sinna täna, et teada, kas mul on mõtet sinna ootama jääda. 

Õnneks tuli hoopis üks ettevõtte omanikest ise minuga rääkima ja see oli tegelikult sama, keda ma juba eelmine kord selles ettevõttes käies nägin ja ma teadsin, et ta on üks omanikest. Kui ta minuga rääkima tuli, siis ma plahvatasin uuesti nutma ja tegelikult ma tundsin, et ega ma ei julge selle omaniku käest enam midagi küsida, sest järsku ta on samasuguse suhtumisega ja ebameeldiv inimene. Asi lõppes nii, et ma pean talle esmaspäeval tagasi helistama ja siis selgub, et kas ja millal on mul võimalik oma küsimusi esitada. Ise ma arvan, et nii oli omanikul hea võimalus minust lahti saamiseks ja ega omanikud ei taha leida aega küsimustele vastamiseks. Aga eks esmaspäeval selgub, kas mul on õnne selle firmaga või mitte. 

Kui selle firmaga ei lähe õnneks, siis hakkan teisi firmasid otsima, sest sama ala firmasid on veel teisigi, aga teised asuvad lihtsalt kaugemal ja sinna ma vist üks jalgrattaga sõita ei saa, aga küll ma uurin asja. See ninavoolikutega mees oli tegelikult selle omaniku abikaasa, kellega ma rääkisin, aga ma ei teadnud, et ka see ninavoolikutega mees polnud lihtsalt tavaline töötaja vaid võibolla isegi mingil määral omanik või lihtsalt omaniku sugulane. 

Tegelikult ma võiksin kõikide ettevõtetega e-maili või telefoni teel ühendust võtta, aga ma eelistan ise kohale minna ja näost - näkku suhelda. Ettevõtetes käimine on ka üks peamine põhjus, miks ma hetkel üldse Denveris olen. Loomulikult mulle meeldib ka siinne kliima ja hea on elada koos Mr X-iga, sest siis ma tunnen, et mul oleks ka nagu päris suhe ja ilus elu. Eestis ei ole mul hetkel mingit suhet ja seepärast ma naudin seda aega, kus saan olla Mr X-i tüdruksõber. Kui ma tõepoolest ei saa sellest ettevõttest oma küsimustele vastuseid, siis ma jääksin tõesti heameelega siia jaanuari keskpaigani, sest siis on mul aega üritada käia külastamas teisi ettevõtteid ja nendelt küsimusi küsida. Kokkuvõttes, kui mul plaan ei lähe korda, siis saan samatüübilisi ettevõtteid üle maailma interneti teel küsitleda ja ikka olen rahul. Uskumatu, et olen siin Denveris olnud juba 17 päeva ja iga päev on olnud sademeteta, soe ja päikseline ilm.

Sellest ettevõttest sõitsin tagasi ka sama kaua, kui sinna minnes, aga tagasi tulles olin juba väsinud ja raske oli ning tee oli vist rohkem ülesmäge. Kohati pidin sõitma mäest üles, aga ma ei ole harjunud neid lihaseid kasutama ja sõita oli raske. Umbes viimased 5 km koduni ainult mõtlesin, et saaks see tee juba ometi otsa ja oleks ma juba kodus. Pidasin vastu ja jõudsin õnnelikult koju.

Pildil: Lõunaks olin ilusti oma pikalt rattasõidult kodus tagasi ja nautisin eilse õhtusöögi ülejääke. Salatit sõin ka natuke, et süüa ka midagi tervislikku.

Pealelõunasel ajal sain kokku teise mehega, kes mind oma poole elama ootab. Tema juures kodus ma ei käinud ja pilte mul pole. Ta näitas oma kodu pilte mulle mobiilist. Kodu oli ilus ja korras. Tal on kaks väikest koera. Maja on ühekordne. Mees ise on normaalne, aga ma ei teagi, ta pole kuidagi see õige. Kippus kohe käest kinni jalutama, aga ma olen ju täitsa vööras talle. Ta töötab hetkel uues kohas ja saab palka 20$ tunnis ja on sellega väga rahul. Minu arvates on see väike palk, sest Ameerikas on elamiskulud võrreldes Eestiga väga suured, aga võibolla tõesti on 20$ tunnis päris hea palk. Miinimumpalk on Ameerikas veidi üle 8$ tunnis ja sellega ei ole minu arvates võimalik ära elada ja inimesed siin ikka virelevad sellise palgaga. Sellest palgast lähevad ju ka maksud maha. Minu arvates on Denveris tavaline eluaseme üür kuus 1500$ ja keskmine eluasemelaen kuus 1500$ ringis. Majade hinnad algavad umbes 300 000$ ringis. Kui arvestada, et nädalas tehakse tööd 40 tundi ja saadakse näiteks 8,25$ tunnis, siis kuus teeb see umbes 1320$ ja sellest lähevad maksud maha. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kuidas miinimumpalka saavad inismesed üldse suudavad Ameerikas ära elada ja Eestis tundub isegi parem elu olevat. 

Veteran on 80% töövõimetu õnnetuse tõttu, mis juhtus mereväes ja seepärast on tema hüüdnimeks edaspidu veteran. Seetõttu saab ta ka korralikke toetusrahasid ja on oma eluga rahalise külje pealt rahul. Igal juhul ma olen oodatud elama tema juures, kui ma peaksin tahtma kauemaks Ameerikasse jääda. Asukoha poolest elab ta paremas kohas kui mehhiklane, samas on mõlemad mehed lahke südamega ja abivalmid ja mõlemad on sama vanad ka. Finantsiliselt on mõlemad pigem vasemad, aga see eest suure südamega. Mehhiklase juures ma olen vähemalt käinud ja ma tean, milline ta kodu on ja millistes tingimustes ma elaksin ja ka see on kindel, et seal on korralik internetiühendus, mis on mulle väga oluline. Mehhiklane töötab kodus ja tema tööala on arvutiprogrammid, aga kui tal läks Englewoodis tööintervjuul hästi, siis ta hakkab hoopis seal tööl käima. Veteran töötab esimest nädalat firmas, kus ta sõidab prügiautoga ja korjab kaugelt üle mägede sõites taaskasutatavad prügid kokku ja toob Denverisse või kuskile, kuhu vaja. Ta tööpäev algab hommikul vist 3:30 või 4:00 ja nädalas töötab umbes 50 tundi. Mehhiklane läheb Jõuludeks ja esimese nädala jaanuaris oma pere juurde teise osariiki ja siis oleksin ma seal majas üksi koos teiste üürnikega. Seega võiksin nagu külalisi vastu võtta kaugelt Euroopast ja mehhiklasel ei oleks selle vastu midagi. Tegelikult ma läheks hoopis mehhiklasega kaasa, sest ta sõidab oma pere juurde autoga ja nii põnev oleks näha teise kultuuriruumi pühade tähistamist ja tutvuda uue osariigiga. 

Igal juhul mehhiklase juures tunduks mulle hetkel kindlam elamiskoht, sest siis saan oma kooliasju interneti abil teha. Igatahes mõlema mehega oleks nii, et väljas söömas ei käiks ja teeks kodus süüa, mis on ju ka tore ja nii saab tervislikumalt toituda. Loomulikult on Mr X-ga hea väljas söömas käia, aga me sööme ju tegelikult ebatervislikku kiirtoitu, aga kuna ma Eestis nii ei toitu, siis on tegelikult mõnus pidevalt väljast toitu osta. Ma arvan, et kolmanda mehe juurde minemist ma ei kaalugi, sest ta töötab valitsuse jaoks ja elab kogu aeg hotellis, aga ma lugesin internetist selle hotelli kohta, et seal on halb internetiühendus. Pealegi elab kolmas mees Denverist väljas ühes väikses linnas ja mul on sinna raske temaga tutvuma minna, aga ilma mehega tutvumata ma sinna elama ei läheks. Kolmas mees on orginaalselt päritolult indiaanlane ning lisaks on ta kasuperes üles kasvanud, seega tal võib olla keeruline minevik. Susserdan mis ma susserdan, aga võibolla lendan siiski detsembri keskel Eestisse tagasi.

Pildil: Täna õhtul sõime kodus pizzat. Mr X tuli töölt ja läks üksi kohe pizzakohta ja tõi meile pizza. Lisaks sõin ka kartulikrõpse ja apelsini. Pizza hinda ma ei tea.

Kõik need järgnevad pildid tegin eelmine kord Denveris käies.

Pildil: Minu arvates ilus ja omapärane konstruktsioon. Ma ei tea, kas see oli ainult ilu pärast või oli see näiteks sobilik jalgrattahoidjaks.

Pildil: Linnud lähevad või tulevad? Pildi tegin eelmine kord Denveris käies ja arvata on, et siis linnud saabusid.

Pildil: Väga tõetruu seinamaaling. Mulle tundub kogu aeg seda pilti vaadates, et vasakul alla nurgas seisab päris mees.

Pildil: Kui riik või linn ei raja kõnniteid, siis võib vist iga majaomanik ise oma maja ette teha kõnnitee ja võib ka mitte teha.

Pildil: Väike väliraamatukogu. Taolise pildi juba postitasin, aga selliseid väikseid raamatukogusid on veelgi.

Pildil: Eelmine kord Ameerikas käies jäin haigeks ja otsustasin käia arsti juures, et saada retseptiravimeid, et nii terveks saada. Mul oli reisikindlustus tehtud ja reisi meditsiinikindlustus katab arsti juures käimise kulud kui ka kulud retseptiravimitele. Walgreens on tegelikult nagu suur apteek, aga seal müüakse ka näiteks komme, müslibatoone, shampoone, juuksehoidjaid ja muid selliseid pisiasju. Mina käisin arsti juures vist pühapäevasel päeval ja mingi vist üldarsti vastuvõtt asub ka sellises Walgreens apteegis. Igas kohas arsti vastuvõttu ei ole, aga ma käisin just sellises kohas, kus arst võttis vastu. Mingit eelnevat broneerimist ei olnud vaja teha. Läksin lihtsalt sinna ukse taha ja läbi automaadi sisestasin oma andmed ja põhjuse, miks tulin ja saingi kohe arsti juurde. Kõige odavam arstivisiit maksis 99$ ja selle eest kuulati mu kopse, mõõdeti vererõhku ja kehatemperatuuri ning esitati terviseseisundi kohta küsimusi. Ega vist eriti muud seal ei tehtudki. Mul oli köha ja arst kirjutas mulle kaks retseptiravimit, mis tõepoolest ka köha ära võtsid paari nädala jooksul. Ravimid läksid maksma umbes 50$. Mu reisikindlustus maksis umbes 150$ ja olin rahul, et mul see olemas oli, sest seda oli mul vaja kasutada ka kahest lennukist maha jäämise puhul. Mu reisikindlustusest oli palju kasu. Kui ma seal arsti juures käisin, siis ma veel ei olnud kindel, kas ikka just sellise arsti juures käimise kulud katab mu reisikindlustus, sest reisikindlustuse tingimuses oli kirjas, et ainult teatud kohtades peab arsti juures käima, aga mingit nimekirja ei olnud. Ka arst ei osanud kommenteerida, et kas tema juures käimise kulud katab minu reisikindlustus. Arstil oli terve pikk nimekiri, mis ravikindlustuse pakkujatega ta on seotud ja mitte ükski neist nimekirjas olevatest firmadest ei olnud reisikindlustusfirma. Kui ma lõpuks Eestis tagasi olin, siis võtsin oma reisikindlustusfirmaga ühendust ja sain teada, et reisikindustusfirma kannab mu need ravikulud ja ma olin väga rahul. Ka sel korral on mul reisikindlustus olemas.

Pildil: Kujud purskkaevus Cherry Creegi piirkonnas. Seal on voolikust vett joov laps.

Pildil: Kujud purskkaevus Cherry Creegi piirkonnas.

Pildil: Kuju Cherry Creegi piirkonnas.

Pildil: Ameerikas on igal osariigil erisugused nubrimärgid autodel. See on näiteks Colorado numbrimärk, selle värvid võivad olla teistsugused, aga sellel on alati kujutatud mägesid, sest need on Coloraado sümboliks.

Pildil: Texase osariigi numbrimärk, aga ma ei oska arvata, mille poolest on Texas kuulus. Tundub, et numbrimärgil on vaid sinine taevas ja pilved ning lage maa, aga ma võin ka eksida.

Pildil: Denveris on ristmikud enamasti ümarad, mitte kandilised nagu Eestis. Autotranspordi jaoks on nii mugavam pöördeid sooritada. Kui ma algul ristmikul tee ületamist ootasin, siis pidi mul auto peaaegu üle varvaste sõitma, sest olin kogemata liiga tee äärde läinud ja ei pannud tähele, et teeületamist tuleb veidi kaugemal oodata. Edaspidi olen olnud tähelepanelik.

Pildil: Eelmine kord Denveris käies pidin pesu käima pesemas selvepesumajas. Seal pidi pesumasinasse või pesukuivatisse sobiva summa münte sisestama ja siis tegi masin tööd.

Pildil: Ma käisin just selles koha oma pesu pesemas.

Pildil: Samas pesumajas rida pesukuivateid.

Pildil: Eelmine kord Denveris käies elasin kohas, kus majas jooksid hiired ringi. Nägin hommikul, et hiir oli mingisse kleepuva vedelikuga täidetud hiirelõksu kinni jäänud, aga oli veel elus. Kui ma oleksin kuidagi sealt hiire suutnud lahti päästa, siis ta oleks vist nagunii ära surnud. Samas ma ise ei suutnud hiirt ära tappa, et ta ei piinleks surma eel liiga pikalt. Igatahes oli hiir elus ja liigutas. Õhtuks hiir enam ei liigutanud. Peale selle hiire nägemist ma ei julgenud öösiti enam seal majas magada ja olin kogu aeg hirmul, et ehk järsku ronib mõni hiir mu voodisse. Õnneks ma käisin eelmine kord Mr X-i juures külas ja teadsin, et tema kodu on ilus ja närilistevaba ja kui ta mu nüüd enda juurde külla kutsus, siis olin rahul, et vähemalt on elukoht korralik. Kui ma peaksin seekord Ameerikasse kauemaks jääma ja kolin mujale elama, siis ennem mingit otsuse vastu võtmist tahan ma kindel olla, et mu järgmises elukohas on kõik korralik ja mul on seal turvaline ja mugav elada. Mehhiklase juures on näiteks ilus ja puhas ja lisaks on seal koguni kaks internetiühendust, et üks on külalistele ja teine tema enda kasutuseks ja seega oleks seal hea elada. Ma juba kontrollisin oma mobiiliga ja selgus, et mul on liiga vana mobiil, mis ei toeta kaasaegseid internetiühendusi, aga õnneks ma saan mehhiklase juures tema privaatset ja väga kiiret internetiühendust kasutada, sest mingil põhjusel ma tema juures külalistele mõeldud internetiühendust kasutada ei saa. Mehhiklane on minust juba nii vaimustuses, et tahaks, et ma kohe tema juurde koliksin, aga ma ei koli loomulikult. Mul on veel kaks meest, keda ma ei ole veel kohanud ja kes mind ka oma juurde elama ootaksid. Eks ma siis valin ja otsustan, et mis oleks mulle parim.

Pildil: Ühe baari ilus ja omapärane seinamaaling.

Pildil: Ühe maja ehitus. Ma jälgisin seda, sest Eestis ma ei ole niimoodi majade ehitamist näinud.

Pildil: Põhutaolise asjaga tehtud vallid, mis ei ei lase tänavalt voolavat vett ehitusplatsile voolata.

Pildil: See maja tundub olevat ehitatud valmistehtud konstruktsioonielementidest.

 Pildil: Räästa alt on hästi näha eelnevalt valmistatud konstruktsioonielemente.

Pildil: Eelnevalt valmis tehtud konstruktsioonielemendid ootavad, et need õigesse kohta kinnitatakse.

Pildil: Mõni maja paneb oma maja ette mingit spordiklubi toetava märgi. See maja tundub olevat ühe kergejõustikuklubi toetaja. Samamoodi pannakse ka silte, et näiteks toetan Trumpi või toetan kedagi teist.

Pildil: Eelmine kord plaanisin ka Ameerikasse kauemaks jääda ja otsisin omale sobivat elamiskohta. Üks mu võimalik elukoht oleks olnud haagissuvila. Mulle selles elamine küll vaimustav ei tundunud ja ma otsustasin siiski tagasi Eestisse lennata ja mitte jääda Ameerikasse kauemaks.

Pildil: Haagissuvila nägi selline seestpoolt välja ja lisaks pidid seal ka hiired ringi jooksma. Mulle polnud rohkem hiiri vaja.

Pildil: Vaip Ameerika kaardiga. Coloraado osariik on veidi nagu oranzika värviga ja sellel on suusataja kujutis, sest Coloraado on tuntud kui mägedes suutajate paradiis. Kes ei oska Coloraadot üles leida, siis all vasakul pool on mustaga Mexico. Kui sealt mustast ülespoole vaadata, siis tuleb punasega New Mexico ja sealt üles edasi ongi juba Coloraado. Coloraado osariik ongi praktiliselt täiesti sirgete äärtega justkui keegi oleks kaardilt ruudukujulise tüki välja mõõtnud ja nimetanud selle Coloraadoks.